Noppeid

Aeg andis arutust ja nüüd siis võib ka netist leida minu loo, mis räägib rongiga reisimisest Venemaal. Pilte saab sealt ka spetsiaalsest luugikesest vaadata, mis on väga hea, sest ma ise olen suht pikaldane igasuguste piltide netti riputamise osas.

Aga täna siis täitub ühtlasi ka kolm nädalat hetkest, mil saabusin pärast aastast Venemaal seiklemist Balti jaama. Sellise juubeli tähistamiseks võtsin kätte ja vaatasin läbi ning sorteerisin väheke Burjaatias filmitud materjali. Ja nüüd siit distantsilt tundub see ikka veel rohkem kosmos kui seal olles (Aga otseloomulikult on ka elu Tallinnas hetkel kerge kosmos). Aga kui sa eurooplasena Siberis elad, siis näed sa niikuinii iga päev päris jahmatavaid elu avaldumisvorme. Ja sa harjud ju sellega tasapisi ära, et näed sellist elu, millest sul never aimugi polnud. Selle elu elemendid hakkavad ju ka mingi hetk korduma.

Nerpad

Baikali järves elavate hüljeste- nerpade- tsirkusest Irkutskis kirjutasin mõni aeg tagasi artikli „Linnalehte“, mille saab välja kerida siit.

Loodan ükshetk endale leida hingetõmbeaega, et kirjutada pikemalt ka Shunta külast, kus me mr Keskriigiga käisime eesti inimeste jälgi otsimas. Sai jällegi käidud täielikus perifeerias seitsme maa ja mere taga, aga kaugusest hoolimata kuulis ikka muiutusi eestlaste ainetel ka.

Mis saab minu blogist?

Kuigi käima sai ta lükatud Siberi muljete jagamiseks, siis ei tahaks teda siiski hetkel Eestis elades veel päris hingusele lasta. Mõned asjad vajavad veel üles panemist, ja ausalt öeldes pole plaan ka Imede Maaga suhtlemist sugugi katki jätta. Loodetavasti saan siin veel edaspidigi oma imestusi jagada.

Nii et- vahel harva võite veel läbi astuda…

Praegu aga alustasin Imede Maa keele õppimist, seekord siis edasijõudnutele. Vähemasti siis ei kasva vast sammal selga.

Tänaval läheb seda keelt Eestis vaja ikka haruharva, seems so.

Sisenen

Aastaselt Siberi-retkelt Eestisse naasemine on ikka paras ümberorienteerumine. Oleks nagu saabunud täiesti elektroniseeritud-internetiseeritud heaoluühiskonda. Kuigi ka Irkutsk oli minu jaoks üllatavalt normaalne elukeskkond (osaliselt ka seetõttu, et olin valmistunud tõesti kõige halvemaks, kuna ei olnud mul mingit adekvaatset infot kuskilt võtta selle piirkonna kohta). Piltlikult öeldes valmistusin elama koopas keset muda;) Aga osutus see koht vägagi elamisväärseks paigaks.

Eestis on mul endiselt (ka pärast kahte päeva) väga vastuolulised tunded, kui sisenen oma isiklike asjadega selvehalli. Iga kord on tunne, et midagi on nagu valesti. Venemaal teatavasti ei lubata sind kauplusesse oma isiklike kottidega, need tuleb lukustada pakihoiu kappidesse. Ka raamatu-, muusika- jm poodides.

Harjumist vajab ka asjaolu, et kõikjal on normaalse kiirusega internet ja et nii palju asju saab raali taga joonde ajada! Ausalt öeldes mu teisel Tallinna-päeval ei suutnud ma rahuliku südamega ühestki wifi-piirkonnast mööduda, ilma et oleks tahtnud korra oma läpakat avada. Ma ikka armastan internetti, pole midagi ütelda.

Tuleb välja, et paljudes asutustes pole enam võimalik ilma ID-kaardita paljundusmasinatki tänapäeval kasutada.

Algab minu ümberõpe.

Irkutsk-Omsk

Mäletan, et veel augusti alguses oli väga keeruline siin Siberis neid rongipileteid organiseerida. Aga praegu on olukord risti vastupidine. Rongid on tühjad, mine millisele tahad, peatu kus tahad, sest on kindel, et edasi saad sa sealt igahetk.

Suht harjumatu oli esiti pooltühja rongiga sõitma hakata, sest kui ma juulikuus rongiga Irkutskist Eesti sõitsin, siis ei seletanud silm küll platskartil ühtki tühja aset. Nüüd oli rongist täis vaevalt kolmandik. Peatus Novosibirskis küll muutis väheke olukorda, siis tuli palju rahvat peale, aga ikkagi mitte midagi võrreldavat sellega, mis ma suvel nägin.

Muidu üldiselt tundub, et pikad rongisõidud muutuvad mu jaoks järjest mõnusamaks. Kahju kohe oli natuke täna varahommikul maha tulla. Tore on ka see, et iga kord on jälle peatustes uut kaupa pakkuda, hooajati on need kaubavalikud ikka muutuvad.

Praegu pakutakse palju vähke ja pähkleid. Mariinski peatuses olid inimestel kohe sellised hiiglasuured kastid punaste vähkidega, üks isend maksis 25-50 rubla.

Goodbye, Irkutsk!

 

 

 

 

 

 

Eile, kui jätsin töö juures hüvasti Marina Petrovna ja Galina Gerassimovnaga, hakkas sees äkki keerama, silme eest läks mustaks, ja ütelda ei suutnud üldse peaaegu midagi. Üritasin selle asjaga kiiresti ühele poole saada, sest muidu olekski võinud murduda ja oleks me seal pool tundi kõik koos nutnud. Galina ja Marina sõitsid täna Baikalskisse ja mul pole suurt aimu, kas ja kunas ma neid järgmine kord näen. Loodan siiski, et õige pea.

Täna on muidugi veel hullem päev, sest hüvasti tuleb jätta kõigi teistega. Ei meeldi mulle need sellised lahkumised.

Aga mulle meeldib see tunne, et mul jäi Irkutskis veel palju asju tegemata. Mitmed plaani võetud kohtumised jäid organiseerimata, sest lihtsalt ei jõudnud kõike ära organiseerida. Minu jaoks jääb see elavaks linnaks, kus mul on ikka tegemist ja kust ma ei kibele minema.

Õnneks meeldis mulle siin Siberis esimesest hetkest alates, mil lennukist maha astusin. Ja lõpuni välja jäi Irkutsk ja selle ümbrus väga ägedaks paigaks (krutaja mesta). Mitte et siin kõik ideaalselt toimiks, aga just see ligadi-logadi asi on ka kihvt. Või vähemalt huvitav. Kohati on see uskumatu, millise fassaadiga see paik võib külalist vastu võtta. Alles eile, kui Rihoga kell 13 postkontorisse astusime, pisteti meie peale lõugama, et HALLOO, KAS TE EI NÄE, ET MEIL ON SIIN OBED, KADUGE MINEMA SIIT JÄRJEKORRAST!!!

Või umbes midagi sellist. Ja sellist fassaadi näeb siin tihti. Aga täiesti uskumatult tihti näeb ka, kuidas igasugused papagoifeissid luugikeste taga sulavad üles kahe minutiga. Ja vihasest lõugajast saab kõige toredam ja lahkem inimene maamuna peal. Ei tea ma, miks nad siin sageli sellised on;)

Aga täna ma siis asun teele Omski poole, ja sealt veel edasi Euroopa suunal. Saan jälle kõvasti rööpaid enda all tunda.

kunstisaalis, kunstisaalis

Väike näide sellest, kui venestunud kant on Burjaatia. Need fotod on tehtud ühes Burjaatia pisikeses külakoolis. Ei tea küll, mis aastal need tankid on meisterdatud, aga näitus on üleval siiani.

Huvitavad hostelireklaamid Arshanis

Arshan on üks pisike kuurortküla Burjaatias, mis asub kõrgete-kõrgete mägede vahel ja kus siin-seal pahisevad naturaalsed kuumaveeallikad.Sattusin nüüd seekord Arshani turismihooaja lõpuminuteil.

Sealsetel elanikel on suviti väga huvitav elatise teenimise viis. Sisuliselt pakuvad vist kõik sealsed elanikud kodumajutust. Ja turismihooajal on terve küla täis kohalikke, kel on pisike papist silt peos, peal kiri „Zhiljo“, mis siis tähendab vene keeles eluaset.

Osad on sildi maja ette tõstnud ja istuvad ise kõrval, raamatut või ajaleht lugedes. Osad müüvad turul kurke ja ühtlasi on nende boxi kohale üles riputatud samanimeline silt. Lisaks hõigatakse seda venekeelset sõna tänaval-sööklates-turul igaleühele, kes võiks mittekohalik olla.

Üht-teist ka perifeeriast

Kuidagi juhtus nii, et oma seekordsel väljasõidul Siberi perifeersetematesse paikadesse olin kaasa haaranud endaga Aleksander Solzhneitsõni raamatu „Vähktõvekorpus“, mis jutustab elust ühes vähihaiglas kuskil Venemaa X oblasti keskuses aastal 1955. Väga hea ja julgelt kirjutatud raamat, muide. Hiljuti tuli ka eestikeelne kordustrükk välja.

Seal raamatus on palju juttu tollasest Venemaa linnaelu ja maaelu erinevust, ja kuidas inimesed neid kahte vastandavad.

Ja mul on seda raamatut lugedes aeg-ajalt tunne, et ma loen kaasajast… Ja et 50 aastaga pole sisuliselt muutunud mitte midagi. Kindlasti satub aeg-ajalt tänagi mõnda X külla inimene Moskvast, kes raiub külaelanikele, et nood elavad kiviajas, ja ainult Moskvas saab kogeda kaasaegset elu. Ja ilmselt ei kujuta suurem osa linnaelanikke ettegi, mis tingimustes nende kaasmaalased Perifeerias elavad. Või kui kujutavad, siis nad ei taha sellest mõelda.

Rohelisi uudiseid

Baikali päästmise koosolek 25. augustil

Ega tegelikult polegi need uudised niiväga „rohelised“, pigem siis mingit teist värvi… Esiteks käivad siin jutud, et baikaliäärne Baikalski paberivabrik on pärast 10 kuud kinniolekut nüüd ikkagi tööle hakkamas. Asjad olla hakanud sinnapoole liikuma pärast V.V. Putini külaskäiku Irkutski oblastisse paar nädalat tagasi.

Maailma mahukaima, sügavaima ja vanima järve kaldale ehitatud paberivabriku vastu on keskkonnasõbrad võidelnud viimased 50 aastat. Lisaks sellele üritasid keskkonnainimesed viimased 10 kuud Baikalskist (linnast, kus vabrik asus) kujundada keskkonnasõbraliku turismi piirkonda, investeerides sinna raha. Kui vabrik huugab, siis sellisest turismist vaevalt miskit välja tuleb.

Varsti Bohanisse pluss viimased muljed Kõrenist

inimesed bussijaamas ootamas, K6ren

Seekord sikutasin Irku lennujaamast välja härrasmehe keskriigist, kellega me tavaliselt oleme kohtunud tema Pärnu suveresidentsis, aga seekord siis siin, Irkutskis. Tema liigub meil siis edasi Hiina Rahvavabariigi suunas, et sinna mõneks ajaks õppima/elama jääda. 

Martin tahab enne Hiina jõudmist yles otsida oma vanavanemate elukoha Irkutski oblastis, nii et õige pea me siirdume seda paika otsima Bohani lähistel… Oleks väga hea, kui sealt otsitu yles leiaksime.

Aegajalt jõuab minugi kõrvu jutukesi Irkutski lähistel elanud eestlastest, aga enamasti siis on nad kas tagasi Eestisse läinud või siis on meenutajad ise 80-aastased, nii et ei ole kindel, kas nende mälestatud inimesed veel elavad.

Nyyd alles sel nädalal Kõrenis käies veel meenutas mulle yks 80-aastane mammi, et kylas, kus ta oma noorpõlves olla elanud, oli ka kaks peret Eestist ja viis Leedust. Väga töökad inimesed olla olnud.

Käisin sel nädalal paar päeva jälle Burjaatias, Kõrenis. See kant on kyll päris valusate olmetingimustega, ja ootamatult räpane, aga samas ikka hullult huippu kant… Mind huvitab eeskätt just see, kuidas nii sygaval vene urkas on nii hästi säilinud budism ja need budismikeskused. Käisin Kõrenis esimest korda tänavu mais, ja kohe jäi mulle silma, et sealsed budismikeskused on ikka väga hästi töös ja koguaeg rahvast tulvil. Igatahes näed sa seal sellist Venemaa elu, mida Irkutski-suguses „suurlinnas“ sa ettegi kujutada ei oska.