Aeg andis arutust ja nüüd siis võib ka netist leida minu loo, mis räägib rongiga reisimisest Venemaal. Pilte saab sealt ka spetsiaalsest luugikesest vaadata, mis on väga hea, sest ma ise olen suht pikaldane igasuguste piltide netti riputamise osas.

Aga täna siis täitub ühtlasi ka kolm nädalat hetkest, mil saabusin pärast aastast Venemaal seiklemist Balti jaama. Sellise juubeli tähistamiseks võtsin kätte ja vaatasin läbi ning sorteerisin väheke Burjaatias filmitud materjali. Ja nüüd siit distantsilt tundub see ikka veel rohkem kosmos kui seal olles (Aga otseloomulikult on ka elu Tallinnas hetkel kerge kosmos). Aga kui sa eurooplasena Siberis elad, siis näed sa niikuinii iga päev päris jahmatavaid elu avaldumisvorme. Ja sa harjud ju sellega tasapisi ära, et näed sellist elu, millest sul never aimugi polnud. Selle elu elemendid hakkavad ju ka mingi hetk korduma.

Nüüd seda materjali siin vaadates tuleb see kogetu seal väga eredalt meelde. Ütleme nii, et põhimõtteliselt on Siberi linn Irkutsk linn nagu linn ikka. Aga kui sa sõidad kuhugi kolkasse 300 km Irkust välja, siis ei saa sa astuda ühtki sammu ilma, et sa peaks koguaeg aru andma, kes sa oled, ja kelle juures sa ööbid. Ja kustkaudu sa seda inimest tunned, kelle juures sa ööbid. Ja kuidas Eestis kah elu läheb. Ja kuidas Anne Veskil käbarad käivad. Jne.

Vaatasin täna seda materjali, kuidas ma kuskil tänaval kaamera püsti olin pannud, ja kuidas siis järjepanu mu juurde neid küsimusi küsima tuldi. Muidugi eelkõige imbub ligi väikse promillilaksu all olevaid tegelasi, aga tegelikult kõiki muid ka. Praktiliselt tulevad kõik inimesed ise ligi, ilma, et neid kuskilt taga otsima peaks. Selline ehe veidi lihtsameelne uudishimu.

Nii et põhimõtteliselt on see paik ideaalne pinnas kõikidele filmitegijatele.

Baikali järves elavate hüljeste- nerpade- tsirkusest Irkutskis kirjutasin mõni aeg tagasi artikli „Linnalehte“, mille saab välja kerida siit.

Loodan ükshetk endale leida hingetõmbeaega, et kirjutada pikemalt ka Shunta külast, kus me mr Keskriigiga käisime eesti inimeste jälgi otsimas. Sai jällegi käidud täielikus perifeerias seitsme maa ja mere taga, aga kaugusest hoolimata kuulis ikka muiutusi eestlaste ainetel ka.

Mis saab minu blogist?

Kuigi käima sai ta lükatud Siberi muljete jagamiseks, siis ei tahaks teda siiski hetkel Eestis elades veel päris hingusele lasta. Mõned asjad vajavad veel üles panemist, ja ausalt öeldes pole plaan ka Imede Maaga suhtlemist sugugi katki jätta. Loodetavasti saan siin veel edaspidigi oma imestusi jagada.

Nii et- vahel harva võite veel läbi astuda…

Praegu aga alustasin Imede Maa keele õppimist, seekord siis edasijõudnutele. Vähemasti siis ei kasva vast sammal selga.

Tänaval läheb seda keelt Eestis vaja ikka haruharva, seems so.

Aastaselt Siberi-retkelt Eestisse naasemine on ikka paras ümberorienteerumine. Oleks nagu saabunud täiesti elektroniseeritud-internetiseeritud heaoluühiskonda. Kuigi ka Irkutsk oli minu jaoks üllatavalt normaalne elukeskkond (osaliselt ka seetõttu, et olin valmistunud tõesti kõige halvemaks, kuna ei olnud mul mingit adekvaatset infot kuskilt võtta selle piirkonna kohta). Piltlikult öeldes valmistusin elama koopas keset muda;) Aga osutus see koht vägagi elamisväärseks paigaks.

Eestis on mul endiselt (ka pärast kahte päeva) väga vastuolulised tunded, kui sisenen oma isiklike asjadega selvehalli. Iga kord on tunne, et midagi on nagu valesti. Venemaal teatavasti ei lubata sind kauplusesse oma isiklike kottidega, need tuleb lukustada pakihoiu kappidesse. Ka raamatu-, muusika- jm poodides.

Harjumist vajab ka asjaolu, et kõikjal on normaalse kiirusega internet ja et nii palju asju saab raali taga joonde ajada! Ausalt öeldes mu teisel Tallinna-päeval ei suutnud ma rahuliku südamega ühestki wifi-piirkonnast mööduda, ilma et oleks tahtnud korra oma läpakat avada. Ma ikka armastan internetti, pole midagi ütelda.

Tuleb välja, et paljudes asutustes pole enam võimalik ilma ID-kaardita paljundusmasinatki tänapäeval kasutada.

Algab minu ümberõpe.

Lisaks kõigele on ikkagi üldjuhul Eesti inimeste käitumine väga normaalne, ootuspärane, adekvaatne. Pole veel ootamatult sõimata saanud ja pole veel pidanud ka ühegi leti taga 10 minutit ootama kuna müüjanna oma sõbrannaga klatshimise lõpetab.

Ühesõnaga, kõik toimib;) Eesti pakub sellist mõnusat üllatustevaba elu. Praegu minu jaoks on see veel üllatav.

Irkutskis on nii, et välismaalased (st lääneeurooplased), kes seal ka juba kümneid aastaid elavad, räägivad vahel, et nad on ikka alatasa ahastuse, shoki, naerukrampide, nutu, suud-lahti-jätva hämmelduse jms äärel. Eesti elu kahjuks või õnneks ikka nii karme elamusi ei paku. Juba paari päeva pärast vast on kõik normaalne.

Mäletan, et veel augusti alguses oli väga keeruline siin Siberis neid rongipileteid organiseerida. Aga praegu on olukord risti vastupidine. Rongid on tühjad, mine millisele tahad, peatu kus tahad, sest on kindel, et edasi saad sa sealt igahetk.

Suht harjumatu oli esiti pooltühja rongiga sõitma hakata, sest kui ma juulikuus rongiga Irkutskist Eesti sõitsin, siis ei seletanud silm küll platskartil ühtki tühja aset. Nüüd oli rongist täis vaevalt kolmandik. Peatus Novosibirskis küll muutis väheke olukorda, siis tuli palju rahvat peale, aga ikkagi mitte midagi võrreldavat sellega, mis ma suvel nägin.

Muidu üldiselt tundub, et pikad rongisõidud muutuvad mu jaoks järjest mõnusamaks. Kahju kohe oli natuke täna varahommikul maha tulla. Tore on ka see, et iga kord on jälle peatustes uut kaupa pakkuda, hooajati on need kaubavalikud ikka muutuvad.

Praegu pakutakse palju vähke ja pähkleid. Mariinski peatuses olid inimestel kohe sellised hiiglasuured kastid punaste vähkidega, üks isend maksis 25-50 rubla.

eto Omsk!

Natuke Omskist ka. Sõitsin siia Irkutskist umbes 35 tundi. Omski raudteejaama sisemus oli väga ilus ja luks (nagu tundub praegu Venemaal suuremates paikades tavaks), aga linn ise on natuke tagasihoidlikuma mulje jätnud. Suuremad pargid ja alleed on natuke käest ära ja hoolitsemata, vähemasti võrreldes nt Irkutski või Jekaterinburgiga. Natuke meenutab Omsk ka Jekaterinburgi, aga kõik on siin tunduvalt väiksemates mastaapides, Jekaterinburgis on rohkem suursugusust ja euroopalikkust. Aga olen siin märganud mitmeid tänavamonumente, mis on neis kahes linnas identsed. Samas puudub Omskis selline omapära, mis Irkutskis sind kohe haarab.

Lonely Planet soovitab Omski mitte-just-kõige-ilusamast esmamuljest end mitte häirida lasta. Selles linnas pidi olema huvitavat küll.

Igatahes kui ma korraks Kunstimuuseumi sisse astusin, organiseeriti mulle kohe tasuta giid, ja sinna minu esimesed tunnid kulusid… Aga kunstimuuseum on siin korralik.

Omski kesklinnas asub kohvik „Vilka ja lozhka“ („Kahvel ja lusikas“), mis on täpselt üksühele samasugune Jekaterinburgi „Vilka ja lozhkaga“. Lonely planet soovitab neid kohti, mainides, et seal on „naeruväärselt madalad hinnad“. Midagi naeruväärset ma just ei näinud, aga ok söögid on seal ja ok hinnad ka. Tiba odavam kui Eestis.

Igavene tuli Omskis on mage, võrreldes Irku igavese tulega;)

Elab Omskis 1,3 miljonit inimest, enamus neist vist kõrgetes kivimajades. Ajavahe on Irkutskiga kaks tundi (Irku on ajaga ees), Moskvaga kolm tundi (taga), Eestiga neli. Igavene arvutamine koguaeg.

Omsk v6i Jekterinburg? Seekord siiski Omsk

Eile, kui jätsin töö juures hüvasti Marina Petrovna ja Galina Gerassimovnaga, hakkas sees äkki keerama, silme eest läks mustaks, ja ütelda ei suutnud üldse peaaegu midagi. Üritasin selle asjaga kiiresti ühele poole saada, sest muidu olekski võinud murduda ja oleks me seal pool tundi kõik koos nutnud. Galina ja Marina sõitsid täna Baikalskisse ja mul pole suurt aimu, kas ja kunas ma neid järgmine kord näen. Loodan siiski, et õige pea.

Täna on muidugi veel hullem päev, sest hüvasti tuleb jätta kõigi teistega. Ei meeldi mulle need sellised lahkumised.

Aga mulle meeldib see tunne, et mul jäi Irkutskis veel palju asju tegemata. Mitmed plaani võetud kohtumised jäid organiseerimata, sest lihtsalt ei jõudnud kõike ära organiseerida. Minu jaoks jääb see elavaks linnaks, kus mul on ikka tegemist ja kust ma ei kibele minema.

Õnneks meeldis mulle siin Siberis esimesest hetkest alates, mil lennukist maha astusin. Ja lõpuni välja jäi Irkutsk ja selle ümbrus väga ägedaks paigaks (krutaja mesta). Mitte et siin kõik ideaalselt toimiks, aga just see ligadi-logadi asi on ka kihvt. Või vähemalt huvitav. Kohati on see uskumatu, millise fassaadiga see paik võib külalist vastu võtta. Alles eile, kui Rihoga kell 13 postkontorisse astusime, pisteti meie peale lõugama, et HALLOO, KAS TE EI NÄE, ET MEIL ON SIIN OBED, KADUGE MINEMA SIIT JÄRJEKORRAST!!!

Või umbes midagi sellist. Ja sellist fassaadi näeb siin tihti. Aga täiesti uskumatult tihti näeb ka, kuidas igasugused papagoifeissid luugikeste taga sulavad üles kahe minutiga. Ja vihasest lõugajast saab kõige toredam ja lahkem inimene maamuna peal. Ei tea ma, miks nad siin sageli sellised on;)

Aga täna ma siis asun teele Omski poole, ja sealt veel edasi Euroopa suunal. Saan jälle kõvasti rööpaid enda all tunda.

Arshan on üks pisike kuurortküla Burjaatias, mis asub kõrgete-kõrgete mägede vahel ja kus siin-seal pahisevad naturaalsed kuumaveeallikad.Sattusin nüüd seekord Arshani turismihooaja lõpuminuteil.

Sealsetel elanikel on suviti väga huvitav elatise teenimise viis. Sisuliselt pakuvad vist kõik sealsed elanikud kodumajutust. Ja turismihooajal on terve küla täis kohalikke, kel on pisike papist silt peos, peal kiri „Zhiljo“, mis siis tähendab vene keeles eluaset.

Osad on sildi maja ette tõstnud ja istuvad ise kõrval, raamatut või ajaleht lugedes. Osad müüvad turul kurke ja ühtlasi on nende boxi kohale üles riputatud samanimeline silt. Lisaks hõigatakse seda venekeelset sõna tänaval-sööklates-turul igaleühele, kes võiks mittekohalik olla.

Huvitav on aga see, et mitte keegi ei mõtle välismaalastele! Ma tean ikka hulgim välkareid, kes Arshanis on käinud, ja hea on, kui keegi neile selgeks teeb, mida see „zhiljo“ ka tähendab. Suurem osa turiste on muidugi venelased.

Üritasime seekord ka natuke teavitustööd teha, ja soovitasime paaril papikesel ingliskeelne sõna „hostel“ oma tahvlile kirjutada. Aga tundus, et nad ikka ei saanud väga pointile pihta, miks seda vaja on… Noh igatahes me kirjutasime neile need ingliskeelsed sõnad paberile ette.

Arshan ise on aga endiselt cool, tänu turistidele pole selles kohas jälgegi taolisest depressiivsest atmosfäärist, mis ootab rändajat perifeersemates külades;)

Paarkümmend km eemal on pisike küla, mis kannab nime „Võshka“, ja seal on need pahisevad kuumaveeallikad veelgi paremad. Süsteem toimib nii, et maksad 40-50 rubla, mille eest lastakse sind pahisevate jugade alla. Augusti viimasel päeval oli Võshka igatahes suht popp kant.

Seal raamatus on palju juttu tollasest Venemaa linnaelu ja maaelu erinevust, ja kuidas inimesed neid kahte vastandavad.

Ja mul on seda raamatut lugedes aeg-ajalt tunne, et ma loen kaasajast… Ja et 50 aastaga pole sisuliselt muutunud mitte midagi. Kindlasti satub aeg-ajalt tänagi mõnda X külla inimene Moskvast, kes raiub külaelanikele, et nood elavad kiviajas, ja ainult Moskvas saab kogeda kaasaegset elu. Ja ilmselt ei kujuta suurem osa linnaelanikke ettegi, mis tingimustes nende kaasmaalased Perifeerias elavad. Või kui kujutavad, siis nad ei taha sellest mõelda.

Solzhneitsõn on kohati nii hea, et pean teda tsiteerima;)

1955. aastast rääkivas raamatus üritab vähihaige Oleg flirtida laborant Zojaga. Ja Oleg kutsub laboranti elama oma kodukülla Ush-Terekki, kuhu ta ise on asumisele saadetud. Linnatüdrukule püüab Oleg maalida oma külast võimalikult tõepärase pildi:

(Tsiteerin)

„Lõbusat on vähe. Veevärki ei ole. Triigime söetriikrauaga.Valgust annab petrooleumilamp. Märjal ajal on pori, kuivaga tolm. Mitte kunagi pole võimalik midagi kenamat selga panna.“

Teisele vähihaigele, Pavelile, tuleb külla tütar Moskvast, kes räägib:

„Millised televiisorid! Elatakse otsekui Wellsi ennustuse järgi, istutakse ekraani ees ja muudkui vaadatakse! Aga ma võin sulle rohkemgi öelda: mul on tunne, ma sain sellest kohe aru, et lähenemas on täielik olmerevolutsioon! Ma ei räägi külmkappidest või pesumasinatest, kõik on palju põhjalikumalt muutumas. Juba on siin-seal üleni klaasist vestibüüle näha. Hotellidesse pannakse madalaid laudu- täiesti madalaid nagu ameeriklastel, vaat nõnda…“

Moskva kirjeldused lähevad raamatus veel pikalt edasi…

Perifeeriaski kuulsin, et noile elanikele käidakse aegajalt rääkima, et nad elavad kiviajas. See on karm, sest tegelikult nende elu ongi umbes samasugune nagu siis kui veel eestlasi siiakanti saadeti. Vast ainult elektrit ja moblalevi on rohkem.

Olen nüüd oma 4-5 korda sõitnud ühte Siberi perifeersesse paika, mis on tegelikult ilmselt täiesti tavaline Venema küla. Ja iga kord on mul seal vist tibake raskem need paar päeva üle elada. Kahju on neist, kes sellistesse tingimustesse elama sattunud. Ja imelik on vaadata ennast, kes ma ei suuda neid elamistingimusi väga pikalt taluda.

Aga kuidas sattuda Perifeeriasse? Mulle tundub, et tasub sõita ükskõik millisest Siberi linnast mõnisada km eemale, ja juba te oletegi kohal. Külakesed tunduvad mulle siinkandis kõik ühesugused- pisikesed pruunid puulobudikud tihedalt koos, kõikidel pisikesed armsad sinised aknakesed ees.

Teedevõrk Perifeerias on suhtkoht olematu, meeletusuured augud üksteise otsas.

Olmetingimused on samad mis sada aastat tagasi, tundub. Ka koolides, kohvikutes ja administratiivhoonetes.

Raha on ülivähe. Suuresti toimub naturaalmajandus.

Inimesed aga enamasti teavad, millises olukorras nad elavad, võrreldes muu maailmaga. Põhjuseks ilmselt helendav ekraan toanurgas. Arvatakse, et Ameerikas ja Euroopas elatakse ikka palju-palju õnnelikumalt.

Puudub usk homsesse päeva. Olen kuulnud öeldavat, et ilmselt ei lähe järgmise 100 aasta jooksul Venemaa külades elu paremaks. Palju räägitakse korruptsioonist ja sellest, et kedagi ei huvita, mis sellistes paikades toimub.

Perifeeriat näidatakse televisioonis tõesti üliharva. Võibolla rohkem mõnes maaellu irooniliselt suhtuvas dokkfilmis.

Kui mõnes külas liigub turiste, siis see pole enam Perifeeria. Siis on külas hoopis teine hingamine. Selleks on aga vaja väga erilisi vaatamisväärsusi.

Kui Perifeeriasse satub turist, siis ei jää see kunagi märkamata. Igat vastutulijat huvitab, mis asjus sa siia sattusid, kust sa oled, kelle juures ööbid jne.

Perifeeria inimesed on tavaliselt ääretult lahked. Nälgajäämist ega öömaja mitteleidmist ei tasu üldiselt karta. Teed pakutakse võõrale ikka 10 korda päevas.

Ja mis kõige imetlusväärsem- Perifeeriast võib leida üllatavalt arukaid, intelligentseid, viisakaid, toredaid inimesi!

Baikali päästmise koosolek 25. augustil

Ega tegelikult polegi need uudised niiväga „rohelised“, pigem siis mingit teist värvi… Esiteks käivad siin jutud, et baikaliäärne Baikalski paberivabrik on pärast 10 kuud kinniolekut nüüd ikkagi tööle hakkamas. Asjad olla hakanud sinnapoole liikuma pärast V.V. Putini külaskäiku Irkutski oblastisse paar nädalat tagasi.

Maailma mahukaima, sügavaima ja vanima järve kaldale ehitatud paberivabriku vastu on keskkonnasõbrad võidelnud viimased 50 aastat. Lisaks sellele üritasid keskkonnainimesed viimased 10 kuud Baikalskist (linnast, kus vabrik asus) kujundada keskkonnasõbraliku turismi piirkonda, investeerides sinna raha. Kui vabrik huugab, siis sellisest turismist vaevalt miskit välja tuleb.

Venekeelset uudist hetkel toimuvast saab lugeda siit. Meie inglise vabatahtlikud on praegu kõik tagasi koju sõitnud, ja järgmine tuleb umbes kahe nädala pärast. Siis on lootust ka tõlkeid lugeda.

Mina, kes ma olen nüüd Irkutskis elanud pea 12 kuud, ikka veel koguaeg imestan nende kohalike infoliikumiste omapärade üle. Aga pole see vist ka mingi ime. Ma saan aru, et ka inimesed, kes on paarkümmend aastat (või eluaeg) siin elanud, ei tea kunagi, kes täpselt midagi ja kuidas otsustavad.

Aga nüüd on meie MTÜ on aktiviseerunud, kogutakse sellise karmi tegevuse vastu allkirju ja uuritakse selle seaduslikkust. Niipalju kui ma aru saanud, siis plaanis on avada ka anonüümne telefoniliin, kus inimesed saavad paberivabriku tegevusest rääkida.

Mind on alati imestanud see, kui hästi toimib siinkandis vabatahtlik tegevus, just nende venelaste endi seas. Kord nädalas käivad meie MTÜ-s täiseas inimesed (pensionärid, ülikoolide õppejõud, ajakirjanikud jne) kohalikke keskkonnaasju organiseerimas-arutamas. Aega-muret sellistele teemadele pühendada soovitakse siin mu meelest rohkem kui nt Eestis. Aga eks sel ka omad põhjused, teistsugust tegevust-meelelahutust on siinkandis kindlasti vähem inimestele pakkuda kui kuskil parema elujärjega riigis…

Eile, teisipäeva õhtul, oli igatahes üpris palju rahvast (vabatahtlikke aktiviste) meie kontorisse kogunenud, ja eks siis näis, mis saama hakkab… Arvata võib, et see uudis saavutab ka päris võimsa rahvusvahelise kaja, sest Baikalski paberivabriku teemal on siin ikka igast maailma nurgast käinud viimasel aastal ajakirjanikke väga palju. Aga ka Venemaa ajakirjanikke.

Üks väike link ka ühele teisele „rohelisele uudisele“ Venemaalt. Greenpeace-Russia vist pole veel jõudnud Baikalskiga tegeleda, sest nemad kaitsevad nüüd Sotshi Rahvusparki, kuhu kerkib 2014. aasta taliolümpiamängude nn „linnak“. Uudiseid tuleb sealtkandist iga päev, ja nagu ma olen aru saanud, siis arreteeritakse pigem looduskaitsjaid kui neid, kes tegelevad väidetava seaduserikkumisega;)

inimesed bussijaamas ootamas, K6ren

Seekord sikutasin Irku lennujaamast välja härrasmehe keskriigist, kellega me tavaliselt oleme kohtunud tema Pärnu suveresidentsis, aga seekord siis siin, Irkutskis. Tema liigub meil siis edasi Hiina Rahvavabariigi suunas, et sinna mõneks ajaks õppima/elama jääda. 

Aegajalt jõuab minugi kõrvu jutukesi Irkutski lähistel elanud eestlastest, aga enamasti siis on nad kas tagasi Eestisse läinud või siis on meenutajad ise 80-aastased, nii et ei ole kindel, kas nende mälestatud inimesed veel elavad.

Nyyd alles sel nädalal Kõrenis käies veel meenutas mulle yks 80-aastane mammi, et kylas, kus ta oma noorpõlves olla elanud, oli ka kaks peret Eestist ja viis Leedust. Väga töökad inimesed olla olnud.

Käisin sel nädalal paar päeva jälle Burjaatias, Kõrenis. See kant on kyll päris valusate olmetingimustega, ja ootamatult räpane, aga samas ikka hullult huippu kant… Mind huvitab eeskätt just see, kuidas nii sygaval vene urkas on nii hästi säilinud budism ja need budismikeskused. Käisin Kõrenis esimest korda tänavu mais, ja kohe jäi mulle silma, et sealsed budismikeskused on ikka väga hästi töös ja koguaeg rahvast tulvil. Igatahes näed sa seal sellist Venemaa elu, mida Irkutski-suguses „suurlinnas“ sa ettegi kujutada ei oska.

Natuke Kõreni olmetingimustest. See on vist ikkagi Venemaa väikeste kohtade tänapäev, et näiteks kanalisatsioonist ei osata seal veel vist undki näha. Eriti selliste kohtade argipäev, kuhu turiste satub haruharva. Ma olen varemgi näiteks Siberi koolimajades käinud ja näinud, kuidas väikesed lapsed peavad keset talve käima õues maja taga „augus“ ehk siis „jalajälgedel“ vetsus, aga ikkagi on see iga kord suht jube vaadata.

tyypiline vaade marsa tagaistmel Burjaatiasse s6idul

Kõrenis näiteks pole ma veel kohanud yhtegi vetsu, mis oleks potiga ja maapinnast kõrgemal. Maja taga „augus“ käivad kõik kohaliku omavalitsuse töööötajad, lasteaia-inimesed, raamatukogutöötajad, kohalike „restoranide“ kliendid jne.

Tunnen end sellises kohas ikkagi suht ärahellitatud idaeurooplasena;) Aga muidugi, Kõreni inimesed on kõige sellega harjunud, ja nende õnn ilmselt, et nad pole kuskil paremates tingimustes elada saanud…

Muide kuulsin ka sellist asja, et talvel on Kõrenis nii kylm (-40 kuni -50 kraadi), et jaanuar ja veebruar lapsed yldse koolis ei käigi. Selle eest aga puuduvad neil harjumuspärased koolivaheajad.

Teine asi, mis mulle selles Siberi kylakeskkonnas ikka ebameeldivalt silma torkab, on selline väga hoolimatu suhtumine end ymbritsevasse. Kõren on jalustrabava loodusega kant, keset mägesid. Aga see loodus on enamasti nii ära risustatud, et asulas endas sa sedavaatepilti nautida ei saa. Kuidas sa naudid suurepärast vaadet, kui koos sinuga naudib seda vähemasti paarsada plekkpurki ja plastpudelit?

Selles mõttes igatahes tasub paarkümmend km edasi Arshani sõita, seal liigub palju turiste ja ilmselt seetõttu on ka kõvasti puhtam.

meie siin elame nii

Aga eestlasi teatakse ka sealkandis (nagu yldse siin Siberis) väga hästi ka selle järgi, et eestlased- nemad hoiavad puhtust. Kui keegi nõuka-ajal Eestisse reisima pääses, siis tavaliselt naasis ta vist juttudega, et Eestis hoitakse oma ymbrus väga puhas ja korras. Kuulsin seda „puhtuse-kõlakat“ seegi kord ikka mitu korda.

Veel olen ma (isegi Kõrenis, 200 km Mongoolia piirist) palju kordi kuulnud mainitavat ikka Anne Veskit, Tõnis Mägi ja Jaak Joalat. Põhimõtteliselt see kuulub tihti esimese reaktsiooni hulka, kui eestlast kohatakse.

Kohati see on ikka uskumatu, ma olen ju Mongoolia piiri lähistel, inimeste seas, kes tihti ei oska vene keeltki puhtalt rääkida, kes omavahel räägivad omas keeles, pealegi on pilusilmad (ja budistid!). Ja mind nähes esimene kysimus on: „Ei tea, miks sellest Tõnist Mägist viimasel ajal midagi ei kuule? Anne Veskit ikka aegajalt veel näidatakse…“

Oli ikka võimas see SSSR.

Sain tuttavaks ka Kõrenis töötava laama Igoriga (ehk Karma Dorzhega). Huvitaval kombel nad lasevad vabalt oma duganis (väikeses budismikeskuses) filmida ja pildistada, mis näiteks Ulan-Udes lubatud ei ole. Aga tavaliselt vist välismaalased ei kysigi seda. Igatahes mind nimetas Igor „tavapäratult julgeks“ välismaalaseks.

Laama n2itas mulle uut K6reni ehitatavat pyhamut

Tavaliselt pidavat välismaalased korra duganisse sisenema, 5 mintsa ringi vaatama, ja kohe välja astuma. Mina ikkagi käisin mitu korda ja passisin pikemalt ja yritasin ka juttu teha.

Budistidena töötavad inimesed (Kõreni kesklinna-duganis on neid kaks) jätsid väga toreda, lihtsa ja lahke mulje. Nad räägivad oma tööst ja tegemistest väga hea meelega. Ja kysivad ka sinu kohta.

Mind kutsuti seal suht ruttu teed jooma. (Mongoolia teed, muidugi, mis pole just maitsvaim pala neile, kes sellega harjunud pole, nt mulle) Selliseid välismaalasi, kes nendega juttu yritavad rääkida, kohtab sealkandis vist ikka vägaväga vähe…

Muide, nägin Kõrenis ka yht võõrastemaja, „Gostinitsa Tunka“, kus 400 rubla eest peatuda saab. Kasinad tingimused kyll, aga ikkagi on see võimalik…